Kas oled märganud, et hambaid pestes jääb harjale verd? Või et igemed on tursunud ja punetavad? Võib-olla oled pannud tähele, et hambad näivad pikemad kui varem?
Need võivad olla esimesed märgid haigusest nimega parodontiit – krooniline põletik, mis hävitab vaikselt ja märkamatult hamba kinnitusaparaati.
Parodontiit on haigus, mis mõjutab kogu organismi tervist ja väärib kindlasti rohkem tähelepanu, kui talle tavaliselt osaks saab.
Kuidas tekib parodondiit?
Parodontiit ei teki üleöö. Kõik saab alguse hambapinnale kogunevast bakteriaalsest katust. Kui suuhügieen ei ole piisav, jääb katt puhastamata ja bakterid ärritavad igemeid. Tekib igemepõletik ehk gingiviit – igemed punetavad, võivad olla turses ja veritseda.
Selles staadiumis on olukord veel pöörduv. Kui aga põletikku ei ravita, liigub see sügavamale hamba tugikudede suunas. Igemed taanduvad, tekivad igemetaskud ning bakterid pääsevad üha sügavamale.
Aja jooksul haarab põletik ka luukoe, mis hoiab hambaid paigal. Siin räägime juba parodontiidist – haigusest, mille ravi on keerulisem, pikem ja kulukam ning mille tagajärjel kaotatud tugikude ei pruugi täielikult taastuda.
Parodontiidi riskitegurid: kas sina oled riskirühmas?
Siiski on mõned inimesed on parodontiidi suhtes haavatavamad kui teised.
Eriti peaksid oma suutervisele tähelepanu pöörama need, kellel on diabeet. Diabeet ja parodontiit mõjutavad nimelt vastastikku teineteist – esimene süvendab teist ja vastupidi. Samuti on suurenenud risk neil, kes on ülekaalulised, sest rasvumine loob kehas kroonilise põletikulise seisundi.
Rasedatel muutuvad hormoonide tõttu igemed tundlikumaks ja põletikualtimaks, mistõttu peavad ka nemad olema eriti tähelepanelikud. Kaasasündinud sündroomide, immuunpuudulikkuse või südame-veresoonkonnahaigustega inimesed kuuluvad samuti riskirühma.
Eluviisidest mängib suurt rolli suitsetamine – see on üks tugevamaid parodontiidi riskitegureid. Kui sellele lisandub ebapiisav suuhügieen, pikk paus hambaarsti juures käimises, krooniline stress ja vähene uni, mis nõrgestavad immuunsüsteemi, ongi loodud soodne pinnas haiguse tekkeks.
Geneetika mängib samuti rolli. Kui su peres on esinenud hambaprobleeme, tasub olla eriti tähelepanelik.
Parodontiidi sümptomid: kuidas aru saada, et midagi on valesti?
Parodontiit ei teki tavaliselt ootamatult, vaid annab endast tasapidi märku. Esimesed hoiatussignaalid on:
- Veritsevad igemed – eriti hammaste puhastamise või hambaniidi kasutamise ajal. Terved igemed tavaliselt ei veritse.
- Turses ja tumepunased igemed – terved igemed on heleroosad ja tihedalt hammaste ümber.
- Liikuvad hambad – hambad hakkavad muutma oma asendit või kõikuma.
- Valu söömisel – kõva toidu närimine muutub valulikuks.
- Valu lõualuudes – võib olla nüri või terav.
- Halb hingeõhk ja ebameeldiv maitse suus – ei kao isegi pärast põhjalikku hammaste pesemist.
- Taandunud igemed – hambad näivad pikemad kui varem.
- Vahed hammaste vahel – tekivad vahed, mida varem ei olnud.
- Mäda igemeservadel – raskematel juhtudel.
Kui märkad endal mõnda neist sümptomitest, ära viivita – pöördu hambaarsti poole. Mida varem haigus avastatakse, seda parem on ravitulemus ja seda suurem on võimalus oma hambad säilitada.
Parodontiidi diagnoosimine: kuidas arst haiguse tuvastab?
Hambaarsti juures algab kõik põhjaliku läbivaatusega. Arst hindab igemeservade seisundit – nende värvi, turset ja seda, kas need veritsevad. Spetsiaalse sondiga mõõdetakse igemetaskute sügavust hammaste ümber. Terve parodondi korral ei tohiks see olla üle 3 millimeetri.
Kontrollitakse ka seda, kas igemed veritsevad sondeerimise ajal, ning hinnatakse hambakatu ja hambakivi olemasolu. Samuti vaadatakse, kas hambad on liikuvad.
Röntgenuuringud, tavaliselt panoraamülesvõte või periapikaalne röntgenülesvõte, näitavad luukadu hammaste ümber ja võimaldavad hinnata kahjustuse ulatust. Mõnikord võetakse ka mikrobioloogiline proov, et tuvastada konkreetsed patogeensed bakterid, mis haigust põhjustavad.
Parodontiidi ravi: kuidas haigust ravitakse?
Parodontiidi ravi on pikk ja süsteemne protsess, mis toimub etappide kaupa.
Esmane ravi: professionaalne suuhügieen, mille käigus eemaldatakse hambakatt ja hambakivi nii hammaste nähtavalt pinnalt kui ka igemeservade alt.
Põhiravi: sügavate igemetaskute puhastus ning juurepindade silumine, et vähendada bakterite kinnitumist ja peatada põletiku süvenemine. Sellele võib lisanduda süsteemne antibiootikumravi.
Kirurgiline ravi (vajaduse korral): kui on tekkinud märkimisväärne luukahjustus, võib olla vajalik avatud küretaaz, et pääseda sügavale põletikukoldesse ja see põhjalikult puhastada. Liikuvad hambad stabiliseeritakse ning lootusetud hambad eemaldatakse. Iga hammas on sellises suuõõnes väga tähtis ja neist ei tasu kergekäeliselt loobuda.
Paigalt nihkunud hammaste raviks kasutatakse ortodontilist ravi breketite või kapedega ning vajadusel tehakse proteetiline lahastamine parodontoloogi poolt. Puuduvad hambad asendatakse implantaatidega, et vältida ülekoormust allesjäänud ja liikuvatele hammastele.
Säilitusravi: kui aktiivne põletik on kontrolli all, algab säilitusravi, mis kestab kogu elu. See tähendab regulaarseid kontrollvisiite tavaliselt iga 3-6 kuu tagant ning professionaalset puhastust vastavalt vajadusele. Kõige olulisem on järjepidev ja korrektne suuhügieen kodus.
Ravimata parodontiidi tagajärjed
Ravimata parodontiit viib hammaste kaotuseni ja lõualuu luukoe hävimiseni, mis muudab hilisema ravi – näiteks implantaatide paigaldamise – keerulisemaks ja kulukamaks. Kaasnevad valu, mädaeritus, hammaste nihkumine ja esteetilised probleemid. Söömine muutub raskeks ning elukvaliteet langeb.
Parodontiit ei mõjuta ainult suud. Krooniline põletik suurendab südame- ja veresoonkonnahaiguste, insuldi ning ateroskleroosi riski.
Lisaks võib krooniline suupõletik nõrgestada immuunsüsteemi, aeglustada paranemist ning olla seotud raseduskomplikatsioonide, kopsuhaiguste ja teiste süsteemsete haigustega. Sageli tuleb enne suuremaid operatsioone või tõsiseid raviprotseduure suutervis esmalt korrastada.
Parodontiidi ennetus: mida teha juba täna?
Mida varem parodontiit avastatakse ja ravitakse, seda parem on prognoos. Varases staadiumis on haigus hästi kontrollitav, kuid oluline on mõista, et tegemist on kroonilise seisundiga, mis vajab pidevat jälgimist.
Kaotatud luukude ei pruugi täielikult taastuda, seega on ennetus võtmetähtsusega.
Hoolitse igapäevase suuhügieeni eest: pese hambaid kaks korda päevas, puhasta hambavahed iga päev ja jälgi oma igemete seisundit. Loobu suitsetamisest ning hoia kontrolli all diabeet, kehakaal ja stress.
Kui sa pole hambaarsti juures käinud üle aasta, broneeri aeg. Kui märkad veritsevaid igemeid või muid sümptomeid, pöördu spetsialisti poole esimesel võimalusel.
Su naeratus ja su tervis väärivad seda tähelepanu.