Hammaste ravi narkoosis ongi sõna otseses mõttes magades tervete hammasteni
Hambaravi patsiendid viskavad tihtilugu nalja, et kui vaid saaks magades hambaid ravida, küll oleks hea. Tegelikult saabki, kuigi väikeste aukude parandamisel pole see põhjendatud. Millistel puhkudel tasub hammaste ravil narkoosi kasutada ja millal selle alternatiivi sedatsiooni, selgitab hambaarst Raili Luikmel.
Märtsi keskel tähistatakse rahvusvahelist unepäeva. Omamoodi uneks võib lugeda ka narkoosiund. Hammaste ravi tundub osadele inimestele küll ebamugava protseduurina, aga reeglina see siiski kunstund ei nõua. Kuid paraku satub hambaarsti juurde ka patsiente, kellele ravi põhjustab talumatut valu või ebamugavust ning sel juhul on üldnarkoosi või sedatsiooni kasutamine põhjendatud. Lisaks on narkoos hea võimalus säästa organismi stressist, mis traumaatilise protseduuriga enamasti kaasneb.
Kuna narkoos kätkeb endas alati väikest lisariski ja nõuab kas inimese enda või riigi rahakotist täiendavat panust, ei tehta otsust hambaid ravida või eemaldada läbi une kunagi kergekäeliselt. Narkoos või sedatsioon on vajalik näiteks tugeva okserefleksi puhul, tuimestuslahuste mittemõjumise korral või lõualiigeste selliste vaevuste korral, mis takistavad suu piisavat avanemist. Narkoos võib olla põhjendatud ka siis, kui patsiendil on vajalik eemaldada korraga kõik tarkusehambad. Narkoosita saaks seda teha vaid ühekaupa, aga see on paratamatult ajamahukam ja valulikum, sest iga hamba eemaldamisele järgneb uus taastumisprotsess. Lisaks saab narkoosis kiiremini ja lihtsamalt paigaldada korraga palju implantaate, sest patsiendi jaoks on see valutum ja ka hilisem paranemisprotsess on enamasti kergem.
Mis vahe on narkoosil ja sedatsioonil?
Üldnarkoosi ajal patsient magab ega tea ümbritsevast midagi. Tema tervisenäitajaid kontrollivad vastavad andurid, aga kogu protsessi vältel viibivad ravi juures ka anestesioloog ja anestesioloogiaõde, et vajadusel koheselt sekkuda. Narkoosi ajal on inimesel valuretseptorid välja lülitatud: olenemata protseduuri valulikkusest või ebamugavusest ei tunne inimene kogu protsessi vältel midagi.
Sedatsioon on narkoosi alternatiiv ehk meetod, mille puhul patsient saab veenisiseselt ravimeid, mis tekitavad unisust, muudavad ta rahulikuks, vähendavad ärevust ja blokeerivad valuaistingut. Patsient on kogu protseduuri vältel teadvusel ja võimeline suhtlema, ta hingab ise, aga ei tunne valu ja ebamugavust, mida näiteks hammaste hulgi eemaldamine tavapärase tuimestusega põhjustaks. Ka sedatsiooni puhul jälgivad ravi ajal patsiendi elulisi näitajaid, näiteks pulssi, vererõhku, hingamissagedust ja hapniku sisaldust veres, anestesioloog ja õde.
Arstid soovitavad täiskasvanud patsientidele enamasti sedatsiooni, aga alla 10-aastaste laste, teatud erivajaduste ja haiguste korral ka üldnarkoosi. Viimane võib olla vajalik lastele, kes ei soostu ühelgi tingimusel tegema hammaste ravil vajalikku koostööd, aga hambaravi ise on siiski möödapääsmatu, et vältida suuremaid probleeme tulevikus. Samuti vajavad üldnarkoosi erivajadusega, tugeva okserefleksiga või hulgikaariesega lapsed. Erinevalt täiskasvanutest võivad väikesed lapsed saada hambaravist tõsisema trauma. Arstid näevad oma töös tihti, et kui laps kasvab suuremaks, saab tema hambaid enamasti parandada ka tavapärasel moel.
Nii nagu ravimitel üldiselt, võib esineda nii narkoosil kui sedatsioonil kõrvalnähte, millega peaks eelnevalt arvestama. Mõni inimene ärkab narkoosiunest ühegi mureta, aga osad patsiendid võivad tunda kerget iiveldust, kogeda vererõhu muutust või närvi- ja lihaspinget. Lapsed taluvad narkoosi tavaliselt paremini kui täiskasvanud ning on ärgates rõõmsad ja tegusad.
Broneeri aeg siit:
Tutvu meie arstidega:
